Kõigepealt pean ma vabandama, et kirjutamisega ma ei tegele ja osav ma selles ei ole. Loodetavasti ei hakka sissetikkuvad kirja- ja hooletusvead kellelegi peavalu tekitama :)
Nüüd otsast peale.. Päris alguse sai kõik tegelikult tänu minu ühele parimale sõbrannale K-le - kellega sai pikalt koos elatud - ning tema Soomest leitud armastusele. Nimelt võtsid nad pähe, et meie kaks peaksime kindlasti tuttavaks saama, kuna arvasid meid sobivat. Selline kosjasobitamine võõra inimesega ei ole ilmselt kellelegi meeltmööda ning olukorra tegi ka veel keerulisemaks see, et minul justkui midagi poisssõbra laadset oli juba tekkinud. Head kohtlemist ma sealt aga ei saanud ning see innustas meie armsaid sõpru seda enam pingutama.
Juhtuski nii, et päris esimesel koosviibitud üritusel sain aru, et ta on täpselt minu tassike teed. Seejärel tuligi eelmisest kaaslasest loobuda (ilma kummagipoolse suurema kurvastuseta) ning kohtuda uuesti minu tulevase härraga. Siinkohal tuleb vist mainida, et tegemist on kõige imelisema mehega, kes on tagasihoidlik, hooliv, armastav, ilus nii väljas kui seest ja kõikide teiste kõige paremate omadustega. Härra oli Tallinnast ja mina Tartust, kuid tänu temale sai kõik siiski toimima. 8 kuud sõitis ta igal reedel peale tööd esimese asjana Tartusse ning lahkus esmaspäeva hommikul kella viie ajal. Minul oli aga graafik selline, et igal nädalavahetusel tuli minna kas tööle või kooli. Ühel päeval kui mina tööl olin ja härra K-ga koju jäi tegid nad ära otsuse, et sõidan sõbrannaga suveks Soome (tema kavatseski sinna jääda) ning tagasitulles jään hoopis Tallinnasse. Kuna töö ja kool mind otseselt kinni ei hoidnud, siis mõtlesin, et miks mitte. Esimesed kuud elasime härra vanematega ning siis leidsime päris oma kodu.
Ühel tavalisel tööpäeval teatati, et õhtuks on broneeritud laud Ökosse, mis tegelikult midagi ei reetnud, kuna ta ongi mul armas romantik ja üllataja olnud. Peale õhtusööki läksime randa jalutama ning ühel hetkel ta üritaski põlvele laskuda (hiljutine põlveopp oli pisikeseks takistuseks). Otseloomulikult olin nõus ja õnnepisarais. Nüüd ongi pea pulmamõtteid täis :)
No comments:
Post a Comment